Nii vaikseks kik on jnud
su mber ja su sees,
mis oli, see on linud,
mis tuleb, alles ees.
Pev pole, ei ole,
silm nagu seletaks,
et kuskil menlval
sa justkui seisataks.
Ja mber nagu tuuled
su le juttu a'aks,
ei mista, siiski kigest
sa nagu aru saaks.
Ei mista, vaatad les
ja vaatad tagasi.
Ja ohkad endasmisi
ja ohkad jllegi.